Kolmapäev, 11.märts

Needus nimega koroona on järjest enam varjutamas meie õpirännet. Hommikud algavad pineva uurimisega: kus? kui palju? millised piirangud? Järjest tõsisemad on küsimused "kas välispraktika jätkub?", "kas me pääseme tagasi?", "mis saab koolist ja õppetööst?", "kes ja kui pikalt peab karantiinis viibima?" Ja nii edasi.

Loomulikult on ka õpilased ärevad. Nooremad on seda meelt, et nad peaksid pühapäeval meiega lahkuma. Vanemad sooviksid paigale jääda. Kuldsuhtleja Andre on juba saavutanud kokkuleppe, et asub elektrikuna praktikat sooritama mõnesaja kilomeetri kaugusel pealinnast. Ta hoiab sellest lubadusest küünte, hammaste ja varvastega kinni ja ei kavatse millimeetriki taganeda.

Kohtume koolis kell 10. Maiu ja Erna suunduvad tutvuma taas tekstiiliosakonna tööga, mina pean üles leidma ruumin nr 12. Seal on kuningaks Óli Kari, ajalooõpetaja.

Òli Kari Òlason, pildi allikas: https://www.fb.is/starfsfolk/

Óli Kari Ólason on suur nagu mägi ja rahulik nagu suvõhtune briis. Ta avab klassiruumi ja 5 õpilast sisenevad. Õpetaja ütleb midagi islandi keeles ja siis teatab, et läheb arvutit otsima. Nimelt ei ole neil lauaarvuteid, igal õpetajal on oma tööläppar (lisaks veel muidugi isiklik). Seisan kest ruumi ja õpilased vaatavad mind. Rahulikult ja enesekindlalt. Haaran härjal sarvis ja tutvustan ennast ning seda, miks ma seal keset klassiruumi seisan. Võetakse teadmiseks. Jõuan pärida, kui pikk on tund. "60 minutit", teatab kõige aktiivsem suhtleja, "varem oli 90, aga see muudeti ära. Õnneks, sest 90 minutit on ikka liiga pikk aeg". Ega ma vastu ei vaidle.

Òli Kari tuleb tagasi. Nüüd meenutab ta vulkaani, mis VEEL ei plahvata, aga sees midagi juba pulbitseb. Nimelt on kadunud tema tööarvuti ja, etteruttavalt, suur osa tunnist kulubki arvuti otsimisele ja hilisemale häälestamisele. Nende tegevuste käigus vahetame mõtteid ja kogemusi. Kokkuvõte Òli Kari räägitust on selline:

• Kokku on õpilasel stuudiumi jooksul kuni 500 tundi ajalugu
• Selle hulgas on nii kohustuslikud tunnid kui valikaine tunnid ( mina sattusin "Lähis-ida ajaloo" valikaine tundi. Sellepärast ongi õpilasi napilt.)
• Palju pühendatakse aega Islandi ajaloole, loomulikult on programmides ka maailma, Euroopa ja Põhjamaade ajalugu
• Tundides hindeid ei panda, iga tsükkel lõppeb suurema kirjaliku arvstustööga
• Võiks teha ka suulise eksami, aga
• see oleks ressursimahukam, sest vajaks ühte eksamikomisjoni liiget lisaks
• õpilastele ei meeldi suuline vastamine (äratundmine!)
• Valikaine lõputööks on kas uurimustöö või põhjaliks essee. See annab õpilastele aimu mil moel käib õppetöö ülikoolis. 
• Keskmiselt on õpetaja netopalk Islandil 3000 eurot. Tundub suur number, kuid arvestades Islandi elukallidust, tuleb lisateenistust otsida. Óli Kari ise töötab suviti giidina.
• Óli meelest on häbiväärne, kui vähe õpetajatele Ida-Euroopas (konkreetselt nimetab ta Poolat ja Lätit, sealt on tal olnud õpilasi) makstakse.

Tund saab läbi. Lasen ennast juhatada tekstiiliosakonda, kus Maiu ja Erna lustivad kangastelgedega. Räägime kohalike õpetajatega traditsioonilisest Islandi mustrist ... kaheksakannast. Näitame netist Muhu kaheksakanna pilte ja jõuame järeldusele, et küllap see ürgse Põhja päritolu märk on. Islandile on iseloomulik, KUIDAS seda mustrit kooti. Vahepeal jäetakse meid õpilstega omapead. Saame neidudega jutule ja kuuleme, et kool meeldib neile väga, õppetöö on huvitav ja mitte liiga pingeline, kuigi mõned õpetajad (näiteks isaladi keele ja matemaatika omad) jätavad liiga palju kodutöid; praktilised tunnid koosnevad kahest suurest tsüklist: rõivaõmblus ja traditsioonilised tehnikad (kudumine, kangasteljed, tikkimine).

Saab seegi tund läbi ja suundume tuttavaks saanud saali lõunale. Täna ühineb Augusta meiega, et pärida muljeid ja arutata, mis edasi saab. Ta on juba üsna kindel, et praktika katkeb ja õpilased peavad pühapäeval koos meiega tagasi sõitma. Ja et homme on viimane kord, kui me kohtume, sest reedel teda ei ole. Ja et kindlasti tuleks teha pilt, millel on tema ja õpilased. Teeme selle, paraku Augusta aparaadiga. Seetõttu näete teie pilti, millelt puudub fotograaf Andri.

Teisipäev, 10.märts

Teisipäev, 10.märts

Ärkan 5.50 nagu tavaliselt. Islandil tähenedab see aega 3.50. Pagan! Õnneks ei ole uni kaugele peletatud.

Paar tundi hiljem pakutakse hommikusööki. Tavaline kontinentaalne eine briti sugemetega (oad punases kastmes!). Kõhu saab uhkelt täis. Apelsinimoos on eriti hõrk.

Seejärel pisut organiseerimistööd. Nimelt ei ole õpilased päris kindlad, kuidas nad koolimajja jõuavad. Helistan Augustale, kes lubab neile vastu minna, kui nad valmis on. Pärast selgub, et Augusta on nii hõivatud, et õpilased ja hiljem ka meie peame kasutama taksoteenuseid, et õigeks ajaks kohale jõuda.

Aga veel me seda ei tea. Veel istume hilises hommikusöögilauas ja arutame, mil moel saame reedel ja laupäeval parimal võimalikul viisil osa Islandi võludest. Oleme Eestis otsustanud, et külastame Kuldse Ringi vaatamisväärsusi, Salajast Laguuni ja musta liivaga randa. Paljukiidetud Sinine Laguun jääb järgmiseks korraks. Hotellist saame asjalikke soovitusi reisikorraldajate kohta. Neid on Islandil palju, reisid on sarnased, hinnad erinevad (kuigi kõik rõhutavad, et just neil on parim hind saarel). Hea nõu kulub alati ära.

Meili pidi järgi tuldama 9.30. Veerand tundi hiljem, 9.45, helistab Augusta ja ütleb, et ta ei jõua. Võetagu takso! Ja kohe varsti saame oma ainukese negatiivse Islandi kogemuse (viirus ei tule arvesse, tema on kogu aeg olemas, üleval ja all, ees ja taga, sees ja väljas).

Asi on rahas. Peaaegu nagu alati. Taksomeeter näitab 3020, Maiu annab 4000. Ta ei saa MIDAGI tagasi. Aga tšeki peal ilutseb 3020. Jääme kohmetult seisma, takso sööstab kiirest minema ja koolimaja uksest väljub Augusta.

Augusta kannab musti kindaid (viirus!), teatab, et koolis ei tervitata kättpidi ja suunab meidki viivitamatult käsi desinfitseerima. Desopurke on koolis ohtralt.

Esimene ruum, mida meile näidatakse, on õpetajate puhkektuba. Selle ruumi uhkuseks on 3 imelist massažitooli, mille tervistavaid omadusi palutakse meil lahkesti proovida. Peab ütlema, et väga lihtne on ennast sinna istuma unustada.

Lahkneme. Maiu ja Erna lähevad visiteerima koolimaja, mind viiakse puiduosakonda. Kuigi napilt 300 meetrit, sõidame autoga. Järgnevalt mõned väljavõtted vestlustest erinevate puutööõpetajatega:

• Osakonnas õpib kokku ca 120 õpilast. Hõlmab nii põhikoolijärgseid kui täiskasvanud õppijaid.
• Naisi/tüdrukuid on 2,5%
• Kasutatav puitmaterjal tuleb peamiselt Venemaalt ja Lätist. Island püüab ka ise puid kasvatada, aga see on saare loodust ja kliimat arvestades väga-väga-väga aeglane protsess
• Õpingud kestavad 6-8 semestrit. Uus grupp alustab iga semestri alguses.
• Grupp peab õpingute lõpuks valmis saama maja. Mitte elumaja, vaid selline suvemaja tüüpi puidust karkassiga, soojendusega, laudisega, ukse ja paari aknaga ehitise.
• See ehitis on ka ainus, mida müüakse. Ülejäänud tööd tehakse praktika eesmärgil ja realiseerimisele ei kuulu.
• Tööriided on õpilastele tasuta. Vorm on ühtne. Kuna kool on suurklient, on õpilaste tasuta riided tarnijatepoolne hea tahte märk.

Töökojas on 5 erinevat ruumi, mis sisustatud kvaliteetsete masinatega. Meie õpilased, kes on vahepeal lõpetanud tutvumise koolimajaga, teevad põhjaliku ringkäigu ja jäävad nähtuga väga rahule. Masinad on väikesed, kuid efektiivsed. Rauno aga kiitis höövelpingi islandipärast konstruktsiooni.

Lõuna õpetajate sööklas. Kellele šnitsel, kellele tursk. Saal on õpetajaid täis. Neile maksab lõunasöök umbes 5 eurot, see on pool portsjoni maksumuset. Teise poole tasub kool. Õpetaja palk, nagu ma homme teada saan, on umbes 3000 eurot neto.

Augustal on kiire. Pidevalt. Õhtune ekskursioon tehasesse lükkub homsesse (ja jääb lõpuks ära). Meile pistetakse pihku mõned bussipiletid ja soovituse väljuda peatuses, mis kõlab umbes nagu „glamuur”. Me ei leia peatuste tabelit uurides sellenimelist peatust, aga all-linna siiski jõuame. Õhtul kaarti uurides saan aru, et Augusta mõtles keskset bussijaama nimega „Hlammar”. Eks homme oleme targemad ...

Esmaspäev, 09.märts

Reykjavik, siit me tuleme!

Tallinna lennujaam,, kell on 07.30












Arlanda lennuväljal


Siin on sama vaikne nagu mõnes Kagu-Eesti külas. Teenindajad igavlevad, võileivad kuivavad... Võib-olla peaterminaalis on rahvarohkem.

Islandairi lennuk on suur ja mugav. Istmete seljatugedel ekraanid nagu LuxExpressi bussidel. Enne valikuteni jõudmist pikk ja põhjalik Islandit reklaamivate klippide paraad. Pärast sellega tutvumist võid valida kümnete filmide, plaatide ja mängude vahel. Enamik aga eelistab kuvada lennuinfot – kõrgus (enamasti 11 500 meetrit), kiirus (valdavalt 850 km/h), temperatuur (-51 C) ja erinevas mõõtkavas kaardid lennuki teekonda ilmestamas.

Keflaviki lennujaamas leiame kergesti proua, kes esindab firmat nimega Gray Line. Oleme nende kaudu broneerinud transfeeri hotelli (ja pühapäeval tagasi Keflavikki). Etteruttavalt teenindab see firma meid Islandil korduvalt ja teeb seda äärmiselt punktuaalselt ja professionaalselt.

Bussijuht on resoluutne. Ameeriklanna, kes viis minutit järjest lubab, et tema abikaasa on kohe kohvritega kohal, jäetakse järgmist bussi ootama. Värskelt auto rentinud juht (bussijuhi hinnang!), kes jääb ühel ringteel (ja neid on Islandil lõputult) stoppama saab bussijuhalt isalikke õpetussõnu sõiduoskuse kohta.

City Park Hotel võtab meid sõbralikult vastu. Hotell ei asu küll päris kesklinnas, aga tema naabriks on Hilton ja päris lähedal on ka Grand. Soliidne seltskond. Dokumentide vormistamine on kiire ja valutu. Hiljem saan teada, et meid teenindanud neiu ei ole mitte Kate vaid Katja, ta on pärit Poltaavast (Ukraina) ja personali hulgas on palju poolakaid. Nädala teisel poolel vestleme Katjaga vene keeles, ta teeb seda ülima mõnuga ja ohtrasõnaliselt.

Esimene jalutuskäik piki Reykjavikki tuiksoont Laugavegurit Hallgrimskirkani kestab 23 minutit. Maiul on äpp, see teab. 70 meetrise torniga illuminineeritud hiiglane on väga imposantne. Teeme tähelepaneku, et ka pimedas paistavad majade erksad värvid hästi välja. Kugi lund on omajagu, on kõnniteed enamasti ja sõiduteed täiesti puhtad.

Kuskil siin kiriku juures on õpilaste külalistemaja Sunna. Täna me seda otsima ei hakka. Aeg tagasi pöörduda.

Eelõhtul

Pühapäev, 08.märts 2020

No nii. Lombardia on suletud. Lennu Itaaliasse jäävad ära. Finair koondab töötajaid ja jätab ära lende. Hiinas kukkus hotell kokku.

Aga on naistepäev ja hea uudis on, et president ei ole nakatanud. Väjas on täieline varakevad, kohver on peaaegu pakitud ja vaim on täis tahtmist lennata. Islandile. Meie vapra reisiseltskonna moodustavad õpetajad Erna, Aivar ja Maiu ning KHK eliitõpilaste hulka kuuluvad Bert, Rando, Andre ja Ahti. Oleme ettevaatlikult optimistlikud.