Ärkan 5.50 nagu tavaliselt. Islandil tähenedab see aega 3.50.
Pagan! Õnneks ei ole uni kaugele peletatud.
Paar tundi hiljem
pakutakse hommikusööki. Tavaline kontinentaalne eine briti
sugemetega (oad punases kastmes!). Kõhu saab uhkelt täis.
Apelsinimoos on eriti hõrk.
Seejärel pisut
organiseerimistööd. Nimelt ei ole õpilased päris kindlad, kuidas
nad koolimajja jõuavad. Helistan Augustale, kes lubab neile vastu
minna, kui nad valmis on. Pärast selgub, et Augusta on nii hõivatud,
et õpilased ja hiljem ka meie peame kasutama taksoteenuseid, et
õigeks ajaks kohale jõuda.
Aga veel me seda ei
tea. Veel istume hilises hommikusöögilauas ja arutame, mil moel
saame reedel ja laupäeval parimal võimalikul viisil osa Islandi
võludest. Oleme Eestis otsustanud, et külastame Kuldse Ringi
vaatamisväärsusi, Salajast Laguuni ja musta liivaga randa.
Paljukiidetud Sinine Laguun jääb järgmiseks korraks. Hotellist
saame asjalikke soovitusi reisikorraldajate kohta. Neid on Islandil
palju, reisid on sarnased, hinnad erinevad (kuigi kõik rõhutavad,
et just neil on parim hind saarel). Hea nõu kulub alati ära.
Meili pidi järgi
tuldama 9.30. Veerand tundi hiljem, 9.45, helistab Augusta ja ütleb,
et ta ei jõua. Võetagu takso! Ja kohe varsti saame oma ainukese
negatiivse Islandi kogemuse (viirus ei tule arvesse, tema on kogu aeg
olemas, üleval ja all, ees ja taga, sees ja väljas).
Asi on rahas.
Peaaegu nagu alati. Taksomeeter näitab 3020, Maiu annab 4000. Ta ei
saa MIDAGI tagasi. Aga tšeki peal ilutseb 3020. Jääme kohmetult
seisma, takso sööstab kiirest minema ja koolimaja uksest väljub
Augusta.
Augusta kannab musti
kindaid (viirus!), teatab, et koolis ei tervitata kättpidi ja suunab
meidki viivitamatult käsi desinfitseerima. Desopurke on koolis
ohtralt.
Esimene ruum, mida
meile näidatakse, on õpetajate puhkektuba. Selle ruumi uhkuseks on
3 imelist massažitooli, mille tervistavaid omadusi palutakse meil
lahkesti proovida. Peab ütlema, et väga lihtne on ennast sinna
istuma unustada.
Lahkneme. Maiu ja
Erna lähevad visiteerima koolimaja, mind viiakse
puiduosakonda. Kuigi napilt 300 meetrit, sõidame autoga. Järgnevalt
mõned väljavõtted vestlustest erinevate puutööõpetajatega:
- Osakonnas õpib kokku ca 120 õpilast. Hõlmab nii põhikoolijärgseid kui täiskasvanud õppijaid.
- Naisi/tüdrukuid on 2,5%
- Kasutatav puitmaterjal tuleb peamiselt Venemaalt ja Lätist. Island püüab ka ise puid kasvatada, aga see on saare loodust ja kliimat arvestades väga-väga-väga aeglane protsess
- Õpingud kestavad 6-8 semestrit. Uus grupp alustab iga semestri alguses.
- Grupp peab õpingute lõpuks valmis saama maja. Mitte elumaja, vaid selline suvemaja tüüpi puidust karkassiga, soojendusega, laudisega, ukse ja paari aknaga ehitise.
- See ehitis on ka ainus, mida müüakse. Ülejäänud tööd tehakse praktika eesmärgil ja realiseerimisele ei kuulu.
- Tööriided on õpilastele tasuta. Vorm on ühtne. Kuna kool on suurklient, on õpilaste tasuta riided tarnijatepoolne hea tahte märk.
Töökojas on 5
erinevat ruumi, mis sisustatud kvaliteetsete masinatega. Meie
õpilased, kes on vahepeal lõpetanud tutvumise koolimajaga, teevad
põhjaliku ringkäigu ja jäävad nähtuga väga rahule. Masinad on
väikesed, kuid efektiivsed. Rauno aga kiitis höövelpingi
islandipärast konstruktsiooni.
Lõuna õpetajate
sööklas. Kellele šnitsel, kellele tursk. Saal on õpetajaid täis.
Neile maksab lõunasöök umbes 5 eurot, see on pool portsjoni
maksumuset. Teise poole tasub kool. Õpetaja palk, nagu ma homme
teada saan, on umbes 3000 eurot neto.
Augustal on kiire.
Pidevalt. Õhtune ekskursioon tehasesse lükkub homsesse (ja jääb
lõpuks ära). Meile pistetakse pihku mõned bussipiletid ja
soovituse väljuda peatuses, mis kõlab umbes nagu „glamuur”. Me
ei leia peatuste tabelit uurides sellenimelist peatust, aga all-linna
siiski jõuame. Õhtul kaarti uurides saan aru, et Augusta mõtles
keskset bussijaama nimega „Hlammar”. Eks homme oleme targemad ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar